Kädentaito 2011

Äratuskell heliseb. Kell on just saanud 03.00. Helistan emale, kes vastab unise häälega. Nagu ma hiljem teada sain, oli mu kõne emale päästja - tema vekker oli otsustanud seekord vaikseks jääda. Peale natukest aega oli ema minu juures, sättisime end korda ning juba tunni ja viieteist minuti pärast peale ärkamist istusime stardivalmilt autos. Meie reis algas.

Tallinn ja selle liiklus on mulle alati tundunud hirmuäratavad. Ja juhtuski nii - jälgides, et ma mõnele trammile ette ei sõida, kimasin rahumeeli punase fooritule alt läbi:D Lisaks ei suvatsenud venna kaasa antud GPS tööle hakata ja pidime omal käel D-terminali üles leidma (see läks siiski libedalt). Jõudsime napilt laevale, kuigi varu oli meil arvestatud piisavalt. Emal oli käekotis väike siidripudel, et see laevas ära juua, ent siis kui hakkasime seda avama, tõdesime, et meil pole avajat kaasas. Priit muigas selle peale telefonitsi: "Naised".  Lõpuks saime joogi siiski joodud, sest ema võttis kätte ja palus meesterahva abi:)

Laevas, suunaga Soome

Jõudes Helsingisse, asusime kohe otsima trammipeatust. Algselt oli meil küll plaanis sõita taksoga, kuid mu ema oli teinud suure eeltöö ja kogu trammiliinide liikluse välja uurinud. Säästsime üsna palju:) Peab mainima, et tegelikult ei olnud trammisõit üldse nii keeruline, kui algselt kartsime. Hüppasime esimese trammi pealt Stockmanni juures maha, tegime kiire ringi poes ja sööstsime järgmise trammi peale, kus uurisin inimestelt, kas see on ikka tunnipilet või saan valesti aru. Jah, ühe piletiga võis sõita terve tunni, erinevate trammidega. Istusime akna all ja jälgisime nii kaarti kui teed, mida mõõda sõidame, aegajalt inimestelt küsides, kus me lõppude-lõpuks oleme. Kui olime jõudnud messikeskuseni, oleks meie veel ühe peatuse võrra edasi sõitnud, aga üks tädi sakutas ema käest ja ütles, et siin on messikeskus. Ema ütles hiljem, et märkas küll, kuidas see tädi meid trammis jälgis. Nii tore ja abivalmis soomlanna!

Märkasime kohe messikeskuse ees suuri järjekordasid, kuid enne veel, kui nendeni jõudsime, tuli ja püüdis meid juba järgmine tädi kinni. Peab mainima - hästi jutukas. Ta pakkus meile kahte messipiletit. Kuna tema tütar ja väimees tulla ei saanud, tahtis ta need meile müüa, soodsamalt. Algul ma kahtlesin, kas ikka on õige asi. Naine näitas pileteid, templid ja numbrid kõik peal, aga ikkagi oli natuke veider. Vaatasin ema, kes kehitas õlgu. Tädi ütles, et tuleb ka messile ning näitab, kuidas asi käib. Niisiis maksin talle kenasti ära ja liikusime meeletutest järjekordadest mõõda otse kassasse. Saanud hoonesse, viis meie "abimees" meid riidehoidu, seletas kus on tualetid ja soovis ilusat messipäeva.

Hakkasime otsima näidatud suunas käsitööväljapanekuid, imestades, et siin ainult lambad ja laamad, mis käsitöömess see on?.. Ometi seostasime seda villa ja kudumisega. Vaatasime põnevusega, kuidas koer ja mees lambaid karjatasid ja see oli tore! Ent siis taipasime, et see oli maamess. Lõppkokkuvõttes käisime maamessil, metsamessil, käsitöömessil, lemmikloomamessil ja vist isegi toidumessil. Tohutult suured saalid, tohutult palju häid ideid, tohutult palju elamusi! Käisime ja imetlesime. Käsitöömessil müüdi hästi palju ehtematerjale ja kaardipabereid-kaunistusi. Eriti lemmikuks sai mulle väike putka, kus müüdi imeliselt kaunist keraamikat. Veel meeldis meile emaga jõulupärgade lett ja palju muudki põnevat. Vahetult enne messikeskusest lahkumist avastasime ka lapinduse müügiputka. Seal müüdi siiski vaid kangaid ja muid materjale. Valmis tööd olid vaid näidised ja polnud müügiks. Seegi aasta ei müüdud seal lapikke. 

Meie esimene vaatepeatus

Tore elamus maamessil

Lilleletis

Kaunid jõuluehted

Terve päeva kütus:)

Usute või mitte aga käsitöömessil sõeluti kulda. Letis olid suured kullakamakad, igaüks nagu isemoodi kunstiteos. Huvitav, kas päris?

Mina ja mu lemmikputka

Messikeskuse 1 korrus. See mis paistab pildilt, on vaid killuke kogu messist

Vahepeal kolasime ka lemmikloomamessil. Nautisime koerte esinemisi ja isegi lindusid saime katsuda-hoida. Lisaks oli kassinäitus, küülikute hüppamisvõistlused, vaadata sai putukaid-usse ja osta kõiksugu mänguasju, riideid ja tarvikuid lemmikloomadele. Peab tõdema, pool messiajast kulus lemmikute messile.

Lemmikloomamessi elamused

Teine killuke messi suurusest

Kudujad, tehke oma lemmik moodsaks!

Etenduse peastaar oli äärmiselt sõnakuulelik ja osav kolli

Kolmas killuke messikeskusest

Aeg tiksus messikeskuses nii kiiresti edasi, et hirmuga vaatasime kella. Lõpuks otsustasime tagasisõidupileti edasi lükata, järgmise laevaga koju minna. Helistasin Tallinkisse ja sealt õeldi, et nad ei saa midagi teha. Olin vaikides pettunud - ostsin ju pileti, mille aegu saab vajadusel muuta. Siiski pani teenindaja mu kõne ootele ja korraldas asja meie kasuks - 18.30 laeva asemel võisime sõita 21.30. Jee, meil oli paar lisatundi! Alles siis, kui aeg hakkas otsa saama, avastasime käsitöölettidest eemaldudes, et isegi metsamess on lahe. Kirusime endid - kus me küll enne olime. Kõiksugu pärjad käbidest ja kuused samblikest! Oleks vaid seda teadnud! Sellegipoolest, et kolm tundi olime lisaaega saanud, jäi meile uudistamisaega väheseks. Kiire ülevaatlik ring messile peale ja riidehoidu. Nüüdseks oli meil üks komps rohkem ja käekottki pungil. Trammipeatuses ootama ei pidanud. Juba paistis sõiduk tulemas. Ma veel kiiresti rabasin kotist fotoka välja ja tegin üheainsa klõpsu messikeskusest, olles ise kindel, et see välja ei tulnud. Samal ajal hõikab ema paaniliselt trammiukse vahelt, et ma olen hull, ma jään trammist maha. Aga jõudsin kenasti. Sadamas selgus, et see üks ja ainuke klõps mingi tulemuse siiski andis. Lisaks laevas tukastamisele tegime rohkem  kui tunnise peatuse poolel teel Tallinnast Tartu. Magasime. Unustasin veel mainida, et tagasiteel jõudime pealinnas ära eksida. Õnneks sattus me teele abivalmis taksojuht (jälle tädi), kes seletas nagu oskas, pudistas oma kohmakat eesti keelt, kuni lõpuks aru sain, kuhu minna. Koju jõudsime täpselt 24 tundi peale sealt lahkumist, ehk siis 4.15. Järgmine päev ärkasime alles siis, kui oli juba hämar:)

Metsamess

See viimane ja kriitiline foto kogu keskusest

 Lõppsõna - mess oli nii huvitav, et sellele kulus rohkem aega, kui arvasime. Meil oli veel plaanis linnaga tutvuda ja poodides shopata, kuid selleni me ei jõudnudki. Aitäh kõigile, kes mulle nii toreda elamuse võimaldasid! Aitäh emale, kes mulle hea meelega kaasa tuli:) Ja vabandan nii pika jutu pärast...